Clarki meetodit kasutatakse tavaliselt tööstuslikus tootmises või teadusuuringutes vees või lahustes lahustunud hapniku kontsentratsiooni mõõtmiseks. Kuna see meetod muudab analüüdi otse elektrisignaaliks, pakub see tundlikku testivastust ja hõlbustab pidevat võrguanalüüsi, muutes selle laialdaselt kasutatavaks. Sõltuvalt kasutatavast anoodimaterjalist ja elektrolüüdist jagatakse Clarki meetod elektrokeemiliseks polarograafiaks ja Gavanic'i õhukese{2}kile vooluanalüüsiks.
Polarograafias on vees lahustunud hapniku määramise katoodiks kuld- või plaatinaelektrood ja anoodiks hõbeelektrood (Ag/AgCl võrdluselektrood). Elektrolüüt on KCl lahus ja alalisvoolu toitepinge on 0,65–0,85 V. Kui anoodi materjal muudetakse pliiks ja elektrolüüt KOH lahuseks, muutub see Gavanici meetodiks. Võrreldes polarograafiaga annab Gavanic meetod kiirema näidu tänu plii kiiremale oksüdatsioonireaktsioonile anoodil ja see ei vaja polariseerimist. Seda kasutatakse sageli üldiseks laboratoorseks analüüsiks, kuid vajalik on sagedane hooldus. Polarograafia seevastu nõuab enne kasutamist polariseerimist, kuid ei vaja sagedast hooldust, mistõttu on see eriti sobiv pidevaks veebianalüüsiks.
